IV ehk erakordselt halva kaanekujundusega raamat

18:54

Erakordselt halb on küll veidi karmilt öeldud, sest kindlasti on veel hullemaid kaanekujundusi, aga ometi paigutasin just Kazuo Ishiguro romaani "Ära lase mul minna" siia punkti alla. Esiteks, ei tekita see kujundus mitte mingit emotsiooni ega anna karvavõrdki edasi raamatus toimuvat. Kui ma poleks autorist ega sellest raamatust midagi kuulnud, siis poes ega raamatukogus seda kätte ei võtaks. Teiseks, häirib mu silma kaanepildi ning kasutatud kollakasrohelise tooni kontrast. Oleks kaas ühtlaselt selline kollane, siis tõmbaks küll pilku, aga tumeda pildi hajutamisel tekkinud okseroheline pigem peletab seda. Aga aitab küll sellest kaanest, vaadake parem ilusaid talvepilte, mis ma eile tegin.
Lugemisse sukeldusin seekord eelteadmisteta. Olin kuulnud siit ja sealt, et see on hea, aga ei midagi muud. Autor on väga meisterlik ning ei anna ka ise kohe välja, millest teos räägib, avastame tema loodud maailma ning selle olusid koos tegelastega. Suures plaanis on tegu peategelase Kathy mälestustega oma elust, mis keerleb Hailshami erakoolis veedetud lapsepõlve ümber. Ma ei tahakski rohkem sisust ette anda.

Kui kahe sõnaga raamatut edasi tahaks anda, oleks need "unenäoline" ja "düstoopia". Viimasel ajal on noortele mõeldud düstoopiamaailmad populaarseks saanud, kuid siin on tegu millegi sügavamaga. Päris Atwoodi või Huxley tasemeni minu jaoks Ishiguro lugu ei küündinud. Kuigi see oli omamoodi šokeeriv, siis puudus nii-öelda suurem pauk, kulminatsioon jäi olematuks. Mõtteid ma sellest siiski sain, "Ära lase mul minna" räägib korraga paljudest probleemidest, aga samas konkreetselt mitte ühestki. Iga lugeja peaks siit endale midagi leidma, mille üle arutada, paar läbivat teemat: üksindus, tolerants tundmatuse suhtes ning mõttetus (mille järgi seda klassifitseerida jne).

Soovitan neile, kellele meeldib, kui raamat millegi üle juurdlema paneb ja loomulikult ka düstoopia austajatele!


You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND