XVI ehk suur koda, väike maailm

17:52

"Suur koda" on lugu kaotusest, juutidest ja ühest kirjutuslauast. 

Selle kirjutuslauaks nimetamine pole piisav iseloomustus. See sõna manab silme ette mingi koduse tagasihoidliku tööks või majapidamiseks vajaliku eseme, isetu ja praktilise asja, mis on alati valmis pakkuma oma selga omanikule kasutamiseks ning mis seisab siis, kui seda parajasti ei kasutata, malbelt sellele määratud paigas. ... See kirjutuslaud oli hoopis midagi muud, tohutu ja halbaennustav ese, mis surus maha selles ruumis viibijad, kus see asus, teeseldes elutut asja, kuid oli valmis kargama neile kallale nagu kärbsepüünis ja seedima nad ära ühe oma hirmsa väikese sahtli abiga paljudest.

See ei ole klassikaline romaan, vaid pigem piltmõistatuse stiilis jutustus ning seetõttu ka kindlasti mitte kerge lugemine ja kõigile ei sobi. On raamatud, mida lugedes saab samal ajal teha miljonit muud asja ning midagi ei lähe kaotsi, aga Nicole Kraussi lugedes nõuab iga viimnegi rida lugeja tähelepanu ja diagonaalis neelamine on mõeldamatu. Moodne kirjandus ongi teistsugune, otsitakse üha uusi väljendusviise ning nende avastamiseks on "Moodne aeg" täpselt õige sari, mida lugeda. 

Ülesehituselt on raamat jagatud kaheks ning mõlemas osas on omakorda neli peatükki. Sama palju on ka tegelasi, kes oma elust lugejale pihtima asuvad. Esmalt naiskirjanik New Yorgist, seejärel kahe poja isa Jeruusalemmast, abikaasast ilma jäänud londonlane ja siis tudengipõlveaegset kallimat meenutav naine. Kõik nad on midagi kaotnud ja nii on neil oma lood rääkida, neid ei huvita, mida lugeja teada tahab, ning nii jäävad mitmed küsimused vastuseta, nagu eluski. Taamal kõrgub aga salapärane kirjutuslaud, selline millel palju eri suurustes sahtleid ning mida endalegi tahaks. .

On aegu, mil võõraste osavõtlikkus teeb asja ainult hullemaks, sest siis saad sa aru, kui väga sa osavõtlikkust vajad ning et selle ainus allikas on võõras inimene.

Esimeses pooles on sündmustiku veel üsna raske hoomata. Kaasa ei aita ka see, et just siis kui suutsin ühe tegelase elule kaasa hakata elama, sai tema peatükk läbi ning pidin järgmisest sotti saama. Tegevus on üle maailma laiali, lisaks jutustatakse eri aegadest ja tahes-tahtmata jääb mulje, et kuidas see ometi seotud saab olla, aga lõpus, kui kõik lookillud käes, on asi palju selgem. Näiteks pealkirjastki sain alles viimasel kümnel leheküljel aru.

Mis on juut ilma Jeruusalemmata? Kuidas saad sa olla juut ilma rahvata?

Kirjutuslaudki on natside ohver, kadudes Saksamaal ühest juudi perest. Pealtnäha tavaline mööblitükk sümboliseerib nii pere kui ka pärandit ning on erinevatele tegelastele väga erineva tähendusega. Seetõttu mõjub ka tema olemasolu või siis vastupidi kaotsisolek neile erinevalt.

Inimestele saab osaks kohutavaid asju, kuid see ei purusta mitte kõiki. Miks on nii, et sama asi, mis purustab ühe, ei purusta teist?

Kui aus olla, siis sisukirjelduse põhjal ootasin ma palju hoogsamat lugu, täis põnevaid saladusi, aga sain hoopis palju mõtlemisainet nädalavahetuseks. Mulle siiski meeldis see raamat, kuigi tundsin, et pole ehk selle teema jaoks piisavalt küps, aga saan ta alati uuesti käsile võtta, olles kindel, et pakub mulle siis midagi täiesti uut.


You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND