Séamas O’Reilly “Kas sa kuulsid, et emme suri ära?” jutustab ema surmale järgnenud elust 11-lapselises perekonnas vanuselt üheksanda pilgu läbi. Mul oli selle raamatu lugemine juba aasta alguses plaanis ning tegin 1. jaanuaril pildidki juba ära, aga kuidagi jõudsin selleni alles aprillis.

1948-2015. Tillukeses majas silmapaistmatus inglise külakeses elas kord üks väike poiss, kes ei sallinud lugemist silma otsastki, kuni tema kätte sattus see õige raamat. Peagi katsus ta ise kirjutamises kätt ja juba 15-aastaselt sai temast ulmeajakirjas avaldatud autor. Kirjanikuks saamine ei käi aga üleöö ja merre voolas veel hea hulk vett, enne kui ta oma esimese romaanini jõudis. Kui esimeste raamatutega läks vaevaliselt, siis hiljem sai ta hoo sisse ja vorpis mitu menukit aastas. Aastaid sellele kirjanikule kahjuks palju ei antud.

Lugesin seda teost eelkõige kui kirjanikuks kujunemise lugu. Terry pakub ehedat näidet, kuidas vaja on ainult seda üht õiget raamatut, et sünniks lugeja. Nautisin väga kirjaniku töövõtetest ja ekstsentrilisest iseloomust lugemist! Eriti kõnetas kuidagi see hetk, kui Rowling Pratchetti troonilt tõukas. Mees oli uskumatult viljakas ja kindlasti jätkan Kettamaailma avastamist. Tegelikult lugesin veel vahetult enne elulugu lõpuks läbi "Morti". Kirjutamine ja ulmearmastus moodustasid suure osa Terry elust, aga raamatus on killukesi ka ülejäänust - abikaasast, tütrest, majapidamisest igasuguste toredate pudulojustega.

"Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega" ei olnud kerge lugemine. Esiteks külvab Rob teksti üüratult nimesid, inglise ulmekirjanikke, Terry iidoleid ja kaasaegseid, näitlejaid ja produtsente, millest enamik mulle midagi ei öelnud. Lugesin huviga mehe nooruspõlvest ja kirjanikuteest, aga paratamatult hiilis sisse nukker toon. Ühest küljest kirjutab Rob Wilkins biograafiat kronoloogilises järjekorras, teisalt ei lase unustada Terry varast lahkumist, kuna tuleb haakuvaid teemasid sisse põimides selle juurde pidevalt tagasi. Tundsin kogu lugemise aja tuska, et olen millestki ilma jäänud - kirjaniku autobiograafiast, esinemistest, kirjutamata romaanidest. Mul ei olnud enne lugemist kirjanikust endast sooja ega külma, aga tema elutee lõpp rusus sellegipoolest. Olgugi, et kogu tekst valmistas ette, siis lõpus ikka pisarad voolasid lahinal. Kujutan, et Terry tulihingelise austajana teost lugedes valmistaks helged kohad rohkem rõõmu ning Alzheimer ängistaks veel enam. Kokkuvõttes on tegu suurepärase ning armastusega kirjutatud elulooga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Milena Busquets "Ka see läheb mööda" jutustab leinast, täpsemini 40-aastase naise toimetustest peale oma ema matuseid. Ma ei olnud raamatust midagi kuulnud, kuni see mu 12-sõpra-12kuud-12soovitust väljakutsesse potsatas.

Tänapäev, Barcelona/Cadaques. Blanca ema sureb. Peale matuseid sõidab ta idüllilisse lapsepõlvekoju, võttes kaasa nii oma kaks last kui ka kummagi isad, lisaks sõbrannad peredega, ning juhuslikult on samal ajal linnas ka tema armuke oma abikaasaga. Lähedaste keskel loodab naine sasipuntraks keerdunud elust uuesti sotti saada.

Hoolimata, et loo keskmes on lein, ei tundnud ma kordagi nukrust, pigem valitses põhilise emotsioonina segadus. Esiteks on suur tohuvabohu Blanca hinges, teiseks käib väljasõidul raju trall. Naine leiab siiski aega ka rahulikult mõtisklemiseks. Õnneks oli "Ka see läheb mööda" hea õhuke raamat, sest kahjuks ei kõnetanud see mind absoluutselt. Ma ei oska öelda, kas asi oli vanusevahes peategelasega, tema iseloomus või viisides leinaga toime tulemiseks, mis hõlmasid meelemürke ja semmimist iga mehega, kellega ta kokku puutus: eksabikaasa number üks, eksabikaasa number kaks, armuke, silmarõõm nooruspõlvest, matusel kohatud võõras. Mu lemmikosa raamatust oli Rey.

"Liblikapüüdja" on õõvastav lugu vabaduse kaotusest, mis jätab siiski vangistajale mingisuguse inimliku mõõtme. Enamiku raamatust veedab lugeja Frederick Cleggi peas, kus muidugi kõik korras pole, aga toimuvat tema vaatest lugedes tekib siiski mingi väärastunud kaastunne, kusjuures ka tema enda vangil. Tuues klassik tänapäeva, saame tulemuseks Caroline Kepnes'i "Sina", mille Netflix väga edukalt adapteeris. Fowlesi romaani viimane jupp oli täpselt Joe Goldberg. "Liblikapüüdja" mõjub ajatult, kuna tegevus taandub mehe valdustesse, nagu midagi muud polekski maailmas. Ta lõikab naise kavalalt välisilmast ära, keelates ajalehed ja raadio. Lõpuks muidugi mull lõhkeb. Et tegu pole tänapäevase teosega, reedab see, kui vähe on füüsilist vägivalda. Võrreldes nende õudustega, mis moodsate naistega keldris tehakse, tundus see röövimine suisa kombekas. Võikuse puudumine rõhutas aga veel enam, kui kole on vabaduse kaotus ning lubas tegelased halastamatult luubi alla võtta.

Raamatu esimest osa lugedes oli pidevalt lavastus silme ees - nii näitlejad kui ka Kellerteatri paksude kivimüüridega saal. Kujutlusvõime ja kirjeldused täitsid puuduvad lüngad - keldri rikkaliku sisustuse, ülejäänud maja ja seda ümbritseva masendava eraldatuse. Mind üllatas, kuidas etenduses liblikanimede teksti pikkimisega kõhedust tekitati, aga raamatus jäi kollektsioonile rohkem ülekantud tähendus. Muidu kulges tegevus truult mööda tuttavat rada, mõne üksiku kõrvalpõikega, kuid juba enne poole raamatu peale jõudmist kattus see teatri lõpustseenidega. Seejärel saab sõna Miranda, röövitud neiu, kes keldris päevikut peab. Lavastuses ma teda ei mõistnud, kuna see ei lasknud tema pähe kiigata, andes edasi pigem ohvrirolli ja liblikat, mida Frederick üritas vormida. Üllatusin, kuna omistasin tüdrukule sootuks teistsuguseid mõtteid. Tema sissekannetes ei ole hala. Emotsioonide välja valamise asemel leiab püüdu oma vangistajat mõtestada, kuid tabav järeldus on see, et mees on inimesekujuline tühi kott. Pikalt meenutab tüdruk enda senist elu, on mõtisklusi inimklasside ja kunsti olemuse teemadel. Viimane tekitas mul veidraid paralleele "Varedaga", kus samuti vanem mentor figureerib. Miranda mõttekäigud olid huvitavad ja unustasin kohati, et ta keldris kinni on. Ka neist tundmustest lugedes oli raske end naise kingadesse asetada. Veidi sain sotti, kuidas sündisid otsused teha just seda, mida ta tegi, ning päevik annab aimu põgenemisplaanide küpsemisest ja nii edasi, aga rohkem on see raamat siiski Fredericku lugu ja mulle tundus, et neiu ülestähendused on seal vahel, sest mees leidis need. Teadsin ju etendusest ja raamatu esimesest osas, mis saab, aga ometi lootsin lugedes, et õudset lõppu ei saabu.

Norman Ohler "Kõige võimsam aine" käib autori kannul, kui too uurib psühhedeelsete ainete ajalugu, keskendudes lüsergiinhappe dietüülamiidile ehk LSD-le. Selle raamatuga on põnev lugu - nimelt sain kaasa lüüa sisu toimetamises keemia alal! Varem olen lugenud ja kiitnud sama autori raamatut "Patsient A", mis kõneleb Hitlerist ja tema lemmikutest uimastitest - metamfetamiin, opioidid, kokaiin.

1918-2022, Saksamaa, Šveits & USA. LSD juured ulatuvad Šveitsi, Sandoze värvivabrikusse, kus haisteti, et ravimiturul liiguvad suured rahad ning laiendati oma tootmist. Uute potentsiaalsete ainete otsing meenutab võidurelvastumist, kus osalevad nii looduse saladuste uurijad kui ka sünteetilisele keemiale tuginevad firmad. Sandozes oli valdkonna eestvedaja huviorbiidis tungaltera, teraviljadel parasiteeriv seen. Tal õnnestus selle toimeaine eraldada ning teedrajava ravimiga ettevõte võidukäigule viia. Kui konkurendid kümme aastat hiljem järele jõudsid, uuringud ühendiga jätkusid ning siis sünteesitigi lüsergiinhappe dietüülamiid, mille võimas toime avastati takka juhuslikult. Pea sada aastat hiljem asub Norman Ohler arhiivides tuulama, et saada selgust, miks LSD, mis taas potentsiaalse ravimina pead tõstab, kunagi turule ei jõudnud, vaid ära keelati. Vihje: siinkohal on tegu juba tõelise võidurelvastumisega.

"Kõige võimsam aine" haarab kaasa esimesest peatükist, kus lugu juhatatakse sisse II maailmasõjajärgse kaosega Berliinis, rääkides lähemalt uimastite lokkamisest ning ühtse keelupoliitika luhtumisest. Edasi läheb aina põnevamaks. Raamat näitab suurepäraselt, miks üldse erinevaid molekule uuritakse. Esimese motiivina ilmneb kasumiiha, aga kaugel pole ka soov inimesi uuenduslike ravimitega aidata. Siinkohal tulevad mängu pahaaimamatutele katsejänestele tundmatute ainete sissesöötmine ja valitsuste salaoperatsioonid. Ma isegi ei oska kommenteerida, milline osa raamatust kõige paeluvam oli, sest ühe aine ümber käis säärane trall.

Ohleri teeb huvitavaks veel see, kuidas ta keskendub ebatavalisele narratiivile. "Patsient A" vaatas Kolmandat Reichi läbi narkootikumide prisma, tekitades huvi ja jälestust. "Kõige võimsam aine" seevastu üllatab tõstes LSD pjedestaalile kui imeravimi, mida nõmedate seadustega luku taga hoitakse. Kirjanik annab seda motiivide ja põrkuvate huvide tihedat lugu väga ladusalt ning muhedalt edasi. Mulle meeldis tohutult tema isiklik mõõde. Nimelt kirjeldab mees minevikus toimunuga paralleelselt, kuhu uurimistöö teda kannab, nii et LSD-ni jõudmise kõrvale saab lugeda, kuidas kirjanik aine ajalugu avastab. Mis te arvate, kas lisaks teooriale jõuab ta ka praktiliste katseteni?

Kui sisutoimetamise kogemus lühidalt kokku võtta, siis pidin tublisti kammitsema oma lugemistempot, sest tavaliselt kipun loo sisse minema, nii et ei märkagi, mismoodi see kirja on pandud, kui just väga kriipiv tekst pole. Pilguheit kirjastamise telgitagustesse ning toimetamata raamatu lugemine oli igatahes äärmiselt põnev ettevõtmine. Erialaspetsiifiliste lausete lahti muukimiseks lihtsalt tõlke muutmisest kohati ei piisanud, vaid pidin paaris kohas saksakeelse algteksti kallale minema. Kõige raskem oli tegelikult hoopis see, et pakatasin peale lugemist faktidest ja mõtetest, mida tahtsin jagada ja arutada, aga polnud seda kellegagi teha. Jään põnevusega ootama, mille Norman Ohler järgmiseks luubi alla võtab!

Aitäh, Helios, raamatu ja ägeda võimaluse eest!

Kilahito/Torio. Painter, Maalija, Nikaro elab musta loori mattunud maailmas, kus õudusunenäod käivad kahel jalal ning temasugused kunstnikud püüavad neid piltidesse. Yumi maailmas paistab palav päike ning maapinnast õhkub kuuma. Yoki-hijona koosneb tema elu rituaalidest ning vaimude rõõmuks kividest meisterlike tornide ladumisest. Nad ei tea teineteisest midagi, kuni ühel päeval on noormees ja neiu ühte köidetud, ärgates kordamööda üksteise kehas, kusjuures selle õige omanik saab vaimuna kõrval seistes ahastades juhtnööre jagada.

"Yumi and the Nightmare Painter" on eraldiseisev romaan, killuke Sandersoni suurest Cosmere'i universumist. Kartsin enne lugema asumist, et üht-teist jääb tähelepanuta, kuna olen lugenud ainult "The Stormlight Archives'i". Kui seal midagi ka oli, siis ma ei saanud sellest absoluutselt aru. Küll aga olin õnnelik, et Stormlight loetud, sest esiteks on üks sealsetest (mu lemmik) tegelastest jutustajaks ning teiseks on viiteid Roshari nähtustele, mis muidu oleks jäänud pelgalt taustamüraks. Loo sisu mõistmiseks pole siiski seda eelnevalt vaja lugeda, need detailid on lihtsalt tore boonus.

Romaan ise oli NII hea! Mulle meeldisid hullupööra kummalised paigad ja ebatavalised ametid ja kehade vahetamine ja vau, milline loopööre. Süžee haaras kohe kaasa: võõras keskkonnas hakkama saamine, kellegi teise teesklemine, kiirkorras uue kunsti õppimine ja muidugi välja uurimine, mis toimub. Veidike liiga palju oli ainult rituaalseid vanniskäike või üldse juttu pesemisest, sest üks tegelastest pole kunagi duši kasutanud. Muidu jäid teemad, mis tavaliselt esile kerkivad, kui mees end naise või naine mehe kehas leiab, puudutamata ehk kohmetut juttu kehaosadest napib.

Nautisin eriti kontrastide maiuspala, mida valgusküllase ja pimedusse mattunud maailmade vahel pendeldamine pakkus. Kirjeldused viisid fantaasia lendu, nii türkiissiniste ja erkroosade energiajoontega linnatänavatele siksakitama kui ka külavahele, kus tulikuum maapind sunnib taimi õhus hõljuma. Põneval kombel kannab mõlemas maailmas kunst tähtsat rolli, kuigi vormid on väga erinevad. Nägin pintslitõmbeid ja nägin kivide ladumise kunsti (guugelda "rock balancing"). Mõlemad peategelased defineerivad end oma ande kaudu ja muu kõrval pakub lugu veel kunsti väärtuse teemalist avastusretke. Nikaro kutsub end lausa sünninime asemel ametinimetusega, kuid samas tunneb end tähtsusetuna. Yumil ei lasta tema olulisust unustada, kuid neiu tahaks vahel tunda ka teistsugust elu. Liigutav oli lugeda, kuidas nad koostööd õppisid tegema ning üksteise ebakindlusi lappisid.

A kiss doesn't need to be good to be valuable. It doesn't serve any real purpose. It's valued solely because of the person you share it with.

Things only have the value we give them And likewise, actions can be worth whatever we decide them to be worth.

And so, to these two, that kiss was priceless.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!